Kas kontorid jäävadki tühjaks?

Inimkonna suhteliselt hilise mõtteviisi, et töö tegemiseks tuleb tööle minna, põrutas koroonakriis piltlikult öeldes tagasi kiviaega, mil kõik töötasid, kuid keegi ei käinud tööl. Töö tegemiseks kodust lahkumine levis spetsialistide ja oskustööliste hulgas alles tööstusliku pöörde tagajärjel, mil ühistöökohtadest loodeti seni levinud kaugtöö või kodus töötamisega võrreldes oluliselt kõrgemat produktiivsust.

Iga gripihooaeg, rääkimata siis pandeemiast, nagu möödunud kevadel, on näidanud, et lisaks tootlikkusele ja headele ideedele levivad koos töötamise paikades hästi ka haigused. Lisaks stress, müra, suhtlusprobleemid ja südamevalu, mis kõik loodetud produktiivsust kõvasti maha tõmbavad. Otse öeldes on kellast kellani kontoritooli aheldatud töötajad lihtsalt pisut õnnetumad, kui need, kes võivad tunda rõõmu suuremast paindlikkusest ja vabadusest. Mitte ilma asjata ei deklareerinud ameerika töötajad juba 2017. aastal läbi viidud uuringus, et on nõus loobuma kuni 8 protsendist palgast, kui võiksid töötada mujal kui kontoris ja olla seeläbi õnnelikumad.

Igasugune keskkonnavahetus pakub elule värsket vaadet ja uut kvaliteeti. Kontor tähendab küll rutiini ja mugavust, kuid parimad ideed sünnivad mugavusstsoonist välja murdes. Kui sind ümbritsevad iga päev samad seinad ja samad näod, pole isegi vahet, kas töötad kodus või kontoris. Ajapikku hakkavad mõtted käima iga päev harjumuspärast rada ning uusi ja edasiviivaid peale ei tule. Väheneb loomingulisus, uute ideede sünd. Kevadine töötajate koju saatmine mõjus paljudele kui värske tuulepuhang. Ka nii saab, see on võimalik!

Pöial püsti või vastupidi

Paljud said vabaduse maitse suhu ning see hakkas neile meeldima. Teised, kelle hulgas peamiselt tööandjad, muutusid aga murelikuks. Teerajaja Twitter lubas töötajad igaveseks kaugtööle, Netflix aga näeb selles suurt probleemi. Pinterest loobus suurest San Francisco büroost, et rajada hajutatum kollektiiv. Facebook vajutas dislike nuppu ja rentis uue suure kontori Manhattanil. Pilt erineb mitte ainult ettevõtetes, vaid ka riigiti.

Prantsusmaal naasis pärast koroonakriisi kontoritesse 84 protsenti vahepeal kaugtööd teinud töötajatest, kuid Suurbritannias kõigest 40 protsenti. Saksamaal naasis kontorisse 74 protsenti vahepeal eemal olnutest, kuid pooled neist jäid ka pärast piirangute leevenemist osaliselt kaugtööle.

Suures pildis tundubki just osaline kaugtöö olevat uus trend töökultuuris. Statistikaameti andmetel tegi mullu Eestis kaugtööd kolm korda rohkem inimesi, kui kümme aastat tagasi. Aegajalt töötab kontorist väljaspool juba iga viies töötaja. Meie oma riigikogu testis hiljuti kaugistungi tehnoloogiat, mis võimaldab saadikutel istungil osaleda ilma füüsiliselt riigikogu saalis viibimata. Revolutsiooniline riigikogu töökorda muutev seadus, mis võimaldab rahvasaadikutel kaugtööd teha, jõustus juba juunis.

Kaugtöö ei tähenda tingimata kodus töötamist, kus püsikontori rutiini ja segajate asemel tulevad keskendumist ja produktiivust vähendavate teguritena kiiresti mängu masinasse panemist ootavad nõud ja külmkapi painav lähedus. CV-Online´i augustikuise küsitluse põhjal soovis 26 protsenti vastanutest töötada ainult kodukontoris, 16 protsenti ainult tööandja kontoris ning koguni 49 protsenti ehk pea pooled peavad ideaalseks variandiks aja jagamist kontoris ja kodus töötamise vahel. Tööandjatest suhtus kaugtöösse soosivalt juba revolutsioonilised 67 protsenti, osaline kaugtöö on saamas normiks.

Oluline polegi mitte niivõrd küsimus, kas kodus või kontoris, vaid paindlikkus ning sõltumatus tööandja asukohast. Tähtis on saavutada vabadus, kus töö tegemine sõltub ainuüksi töötaja asukohast, kuid milline see täpselt on, kas kodu, kaugtöökontor või jagatud ühiskontor, sõltub juba igaühe eelistustest. Õnn peitub kusagil töö ja kodu vahepeal, sümbioosis ja tasakaalus.

Kontor, nõudmiseni

Keskkonnavahetus toob kaasa loovusepuhangu ja produktiivsuse kasvu, mis võib meeldima hakata nii töötajale kui tööandjalegi. Suhtlemiseks, inspiratsiooniks ja uuteks ideedeks tarviliku ühistöö kogemuse pakkumiseks pole aga ettevõtjatel tarvis enam suurte kuludega seotud püsikontorit ülal pidada. Piisab teadlikkust ja juhitud keskkonnavahetusest ning paljud on juba mõistnud kasu, mida toob kaasa rutiinse argikontori vahetamine hajutatud töökeskkonna vastu.

Mitte ainult ei vähenda ajutiste ühiskontorite või kaugtööpindade kasutamine ettevõtte püsikulusid, vaid võimaldab töötajatel puutuda kokku uute inimeste, valdkondade ja meeskondadega, mis kõik pakuvad värsket vaadet vanadele probleemidele ning võimalusi arenguks. Töötamine lähimas ühiskontoris vähendab kahjulikke keskkonnamõjusid, tööandja saab püsikuludelt kokku hoida, töötaja elada ja tööd teha seal, kus parasjagu kõige rohkem sobib ja meeldib. Õnnelikud on kõik.

Maailma metropolid on pöördelist nihet töökultuuris juba mõistnud ning kontorite tühjenemise tagajärjel kardetakse krahhi kesklinnade ärikinnisvaras. Kiiremad kohanevad, rajades büroohoonetesse kortereid või funktsionaalsemaid rendipindu. Suurkorporatsioonide mammutkontorite aeg näib nii või teisiti läbi olevat. Tulevikuks ja juba ka olevikuks on vajaduspõhine kontor, mida töötaja kasutab ajutiselt, siis kui tarvis. Kontor, nõudmiseni!

Innovatsioon käib teerajajate järel, pioneeride, kes asuvad teele, et avastada midagi seniolematut. See ei sünni nelja seina vahel, harjumuspärases keskkonnas, olgu kodus või kontoris. Olemasolevat hoida saab, kuid plahvatuslikult kasvada on kodust või kontorist keeruline. Kuidas leida vajalikku ambitsiooni ja inspiratsiooni argisest rutiinist, kus motivatsioonigi vähevõitu. Õnn ei pruugi õuele tulla, raha ei helista või valib teise numbri. Edus mängib endiselt rolli pimeda fortuuna küllusesarv, õnnelik juhus, mis viib kokku uute inimeste või mõtetega.