Nii nagu Eestil tasub konkureerida diginomaadide pärast, tuleb panustada ka e-residentide pärisresideerumisse, kirjutab Gert Jostov.

Veel kunagi varem pole ükski valitsus püüdnud rahvast nii paikseks sundida kui praegu. Ikka on räägitud inimeste suurest mobiilsusest, kui vabaduse ja edu võtmest. Vabadust aga keegi loovutada ei taha, see on raskelt kätte võidetud õigus, mis oli aastasadu vaid väheste valitute privileeg.

Erakordne aeg nõuabki erakordseid meetmeid, kuid loodetavasti saabub õige pea see ilus kevadine päev, mil ranged piirangud on töö teinud ning saab viimaks asuda normaalse elu ja majanduse taastamisele ning kaotatud aja tasategemisele.

Inimeste rände ohjeldamisega läbi poliitika ja seadusandluse on läänemaailmas tegeldud seitsesada aastat. Rahvast liikvele ajavaid tegureid võib olla erinevaid – negatiivsetest tööpuudus, vahetu oht, elutingimuste või kliima halvenemine. Skaala teisest otsas on aga suurem vabadus, paremad majandusolud ning võimaluste rohkus.

Üle-eelmisel sajandil hoogustas rändamist raudtee areng, sajand hiljem lennundus. Viimasel kahel aastakümnel on aga rännet vähemalt läänemaailmas enim mõjutanud hoopis interneti kättesaadavusest tulenev muutus töö iseloomus.

Rändamise ohjeldamisega peab käsikäes käima riikide majanduse arendamine. Kuna inimeste suuremat liikuvust saadavad alati mitmeid väljakutsed, on muudatused mõistetavalt toimunud samm-sammult. Areng toimub pigem rahulikult ning harjumuspärases õiguslikus raamistuses, peale mõne uudse transpordivahendi, teenuse või töötamise viisi juurdumist.

Diginomaadidele on mõistlik konkureerida

Fakt on, et viimase paari kuu sündmustega muutub senine maailm ning koos sellega töö iseloom pöördumatult. Praegu on keeruline prognoosida, kui tugevatele jalgadele majandus peale arenevat kriisi tõuseb, kuid vaevalt, et päevapealt endistele.

Veel kuu või kaks tagasi tähistasid asukohaneutraalne töö ja ettevõtlus mõisteid nagu vabadus, edu, kasv ja areng. Nüüd peame silmas alalhoidlikkust ja kohanemist, võimalust säilitada produktiivsus ja töö.

Eriolukorra piirangute lõppedes tahame taastada vabaduse ja mobiilsuse, kuid kes tahaks pöörduda tagasi argipäevase kontorikohustuse ja kõigi nende koosolekute juurde, mis oleks samahästi võinud olla e-kiri või videokõne? Ilmselt mitte kõik ja just need, kes rutiini naasta ei soovi, pakuvad kriisist taastuvale majandusele mitmeid uusi võimalusi.

Kinnisvaraäris ja teenindusvaldkonnas tegutsevad inimesed tervitavad riigikogu menetlusse jõudnud nn diginomaadi viisa seadust ehk täpsemalt “Välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõud”, millest leiab seadusliku raamistuse kaugtöötajatele mõeldud viisadeks.

Tihti on digitaalsete nomaadide või tööturistide lemmikpaikadeks Tai või Malaisia saared, Indoneesia, Filipiinid või miks mitte Kambodža. Kui head toitu saab valmistada igal pool, siis Aasiaga võrreldava kliimaga on meil kitsas ja ega me seda ei tahakski. Seega tuleb meil pakkuda midagi muud, mis oleks vähemalt sama atraktiivne. Euroopas on üheks plussiks rändlusteenused – roaming ning korralikud ühiskontorid.

Ka Eestis on ühiskontoreid, kus särasilmad kogu maailmast saavad oma sotsiaalsusvajaduse rahuldada ja sõlmida uusi tutvusi, kellega häid mõtteid vahetada. Kõik teadmised pääsevad paremini mõjule ning saavad lisaväärtust, kui neid teistega vahetada. Üksik võrkkiik rannas võib olla hea pilditegemiseks, aga kas ka päriselt töö tegemiseks?

Diginomaadidele viisa andmise regulatsiooni loomine omab positiivset mõju riigi majandusele. Seaduseelnõu koostajad on teinud arvestuse, mille kohaselt igal aastal 1 800 arvestuslikku diginomaadi tooksid Eesti majandusse ligi 36 miljonit eurot maksutulu. Raskel ajal on see suureks abiks.“Oluline on, et üleilmses konkurentsis oleks piiride taasavamisel just Eesti see paik, kuhu diginomaadid teele asuvad. Noore ja krapsaka generatsiooni jaoks on alternatiive tuhandeid.”

See võikski seadusandja jaoks põhiliseks lähtekohaks olla. Mistahes riigis töötamine, reisimine või elamine tähendab selle majandusruumis tehtavaid kulutusi – seega pole tingimata tähtis, et sellise ajutise töötamise puhul ka tööjõumaksud Eestis makstaks. Oluline on, et üleilmses konkurentsis oleks piiride taasavamisel just Eesti see paik, kuhu diginomaadid teele asuvad. Noore ja krapsaka generatsiooni jaoks on alternatiive tuhandeid.

E-residentsusest samm edasi – pärisresideerumine

Nii nagu Eestil tasub konkureerida diginomaadide pärast, tuleb panustada ka e-residentide pärisresideerumisse. Eks nende e-residentide nimekirja satub vahel musti lambaid ka, aga enamik on korralikud ettevõtlikud inimesed.

Kui ettevõte asutatud ja vastab iduettevõtte kriteeriumitele, siis on Eestis võimalik tähtajalist elamisluba taotleda ning digi-Eesti kõrval päris Eestis oma suureks kasvamist viljeleda. Võib olla peaks EAS-i e-residentsuse meeskond seda võimalust enam tutvustama.

Noorema põlvakonna pereinimeste puhul võib kasvamine seejuures tähendada nii laste suuremaks kasvamist lasteaias kui ka vanemate rikkuse kasvatamist ühiskontori viljastavates tingimustes. Mitmed siinsed edukad tegutsejad mõistavad juba, et Eestist pole mõtet globaalse äri tegemiseks minna edasi teistesse Euroopa riikidesse. Kui Eesti pole sind lõpuni endasse haaranud, siis peale suureks kasvamist on mõtet liikuda Ameerikasse või Aasiasse.

Oluline on see, et seadusandjad suudaksid muutustega kohaneda ja oludega kaasas käia. Näiteks mõelda sobivatele pensioniskeemidele ja tervisekindlustuse võimalustele, sest ka noored diginomaadid, e-residendid ja tööampsajad vajavad vahel arstiabi ning saavad ükskord vanaks.

Hallidel aegadel olid anekdootide kangelasteks prantslane, sakslane ja venelane, vahel isegi eestlane. Loodetavasti on tulevikuhuumoriks lood, kus laua taga istuvad e-resident, diginomaad ja tööampsaja, kes samal ajal võivad eelpool nimetatud rahvustest olla.

Identiteet ongi mitmetahuline asi ning ei põhine vaid ühel tunnusel. Lauad, toolid ning voodid on meil nende jaoks igatahes olemas. Diginomaadid, e-residendid, tööampsajad – kui piirid taas lahti, siis tulge kõik.

Toimetaja: Kaupo Meiel