Fungible Non-Fungible

Tagasi

Autor

iheartblob

2022

IST maja taga, Sepapaja tn 14, 11415 Tallinn

    “Fungible Non-Fungible” on arhitektuuribüroo iheartblob loodud eksperimentaalne paviljon, mis ühendab digitaalse ja füüsilise maailma ning seab küsimuse alla traditsioonilised arusaamad väärtusest, autorlusest ja arhitektuuri loomisest. Tegemist on 2022. aasta Tallinna Arhitektuuribiennaali 2022 installatsioonikonkursi võidutööga, mida on nimetatud ka maailma esimeseks plokiahela abil rahastatud arhitektuuriprojektiks.

    Teose keskmes on idee, et arhitektuur ei pea sündima ühe autori visioonist, vaid võib olla kollektiivne ja pidevalt arenev protsess. Nagu autorid selgitavad, ei ole arhitekt siin enam “meisterehitaja”, vaid süsteemi looja, kes ühendab tehnoloogia ja kogukonna. Paviljon valmis läbi digitaalse platvormi, kus inimesed üle maailma said kujundada selle üksikuid osi ning “mintida” need NFT-dena – iga digitaalne element rahastas omakorda selle füüsilise vaste ehitamist. 

    Selline lähenemine muudab paviljoni olemuslikult hübriidseks: see eksisteerib samaaegselt nii digitaalses kui ka füüsilises ruumis. Iga osa on unikaalne, kuid samas osa suuremast süsteemist – täpselt nagu viitab ka pealkiri “fungible” ja “non-fungible” vastandlikule, kuid omavahel seotud tähendusele. Teos areneb ajas, ühendades “aeglaselt” muutuva füüsilise struktuuri ja reaalajas uueneva digitaalse kihi.

    Visuaalselt väljendub see ideoloogia paviljoni orgaanilises ja modulaarse ülesehitusega vormis, kus iga element on erinev, kuid toimib koos tervikuna. Materjalivalik – puit – seob digitaalse kontseptsiooni kohaliku käsitöö ja keskkonnateadlikkusega, tuues globaalse osaluse füüsilisse, Tallinna konteksti.

    Oluline on ka teose sotsiaalne mõõde. Paviljon ei ole pelgalt objekt, vaid katse luua uus arhitektuuri mudel, kus kogukond on ühtaegu nii disainer kui ka investor. “See on samm selle suunas, et inimesed saaksid oma ehitatud keskkonna osanikeks,” kirjeldavad autorid projekti ambitsiooni.

    “Fungible Non-Fungible” toimib seega nii ruumilise installatsiooni kui ka ideelise eksperimendina – see ei esita ainult uut vormi, vaid ka uut viisi mõelda arhitektuurist, omandist ja koostööst digiajastul.