“Eesti ravimtaimed tungivad esile” on ruumiline ja fantaasiat käivitav teos, kus loodus murrab end nähtavale keset linnakeskkonda. Alex Toodu jõudis pärast esialgsete ideede katsetamist lõpliku lahenduseni üsna kiiresti: “Mõte kujutada trepikoja seintest läbi tungivaid ravimtaimi tundus koheselt mõjus oma ruumitunnetuse ja fantaasiat tööle paneva aegumatu visuaali poolest.”

Teose keskmes on idee, et iga korruse seintesse tekivad praod ja avad, millest sirutuvad välja erinevad raviomadustega taimed. Need ei ole pelgalt visuaalsed elemendid, vaid otsene viide Alma Tomingase elutööle ravimtaimede uurijana. Sellest tulenevalt on seintele kujutatud ka käsitsi kirjutatud sedelid, kuhu on märgitud, milliste hädade vastu konkreetne taim abi pakub. “Justkui Alma oleks ise maja elanikele teated jätnud,” kirjeldab autor, luues teosele isikliku ja ajas kestva mõõtme.

Taimede läbi seina tungimine toimib ühtaegu ka laiemas tähenduses kujundina looduse taltsutamatule jõule, mis leiab oma koha ka kõige urbaniseeritumas keskkonnas. See kontrast – elav ja orgaaniline loodus betoonpinna sees – peegeldab ka Alma Tominga maja identiteeti, kus teadus, loodus ja kaasaegne linnakeskkond on omavahel tihedalt seotud. Taimemotiiv suhestub kogu hoone looduslähedase sisekujundusega, sidudes kunsti ja arhitektuuri ühtseks tervikuks.

Visuaalselt mängib teos tugevalt ruumitaju ja illusiooniga. Betooni maalitud praod ja avad on loodud võimalikult realistlikena, arvestades trepikoja valgustingimusi, et vaatajale jääks mulje justkui päris murdumisest. Samal ajal on taimed kujutatud naturaalsetes, erksates toonides ning lihtsustatud, kuid selgelt äratuntavas stiilis, mis lisab teosele kergust ja mängulisust. Taimed näivad kerkivat pimedast august valguse kätte, andes edasi liikumist ja elu.

Betoon ei ole siin pelgalt taust, vaid aktiivne visuaalne kujund – pind, mis peidab ja samal ajal paljastab. See loob kihilise kogemuse, kus vaatajal tekib tunne, et nähtav on vaid osa tervikust ning taimede maailm jätkub ka seal, kuhu pilk hetkel ei ulatu.