Teadmistepõhine majandus ja innovatsioon hakkavad Eestis muutuma pea sama tüütuteks moesõnadeks - mida paljud teavad, kuid vähesed näivad mõistvat -, nagu paari aasta eest olid integratsioon ja haldussuutlikkus. Kuid ometi on tegu millegagi, millest sõltub Eesti majanduse ja kokkuvõttes kogu ühiskonna tulevane hea käekäik.

Eesti peab tõele näkku vaatama: varsti ei saa me enam Euroopa Liidus, rääkimata ülejäänud maailmast, mängida oma senistele konkurentsieelistele, milleks on odav tööjõud ja madalad maksud. Tööjõud läheb kallimaks, sest töötajate palganõudmised kasvavad - seda enam, et paljude Euroopa Liidu liikmesmaade tööturg on meie inimestele lahti. Ning tööjõud mitte üksnes ei kalline, vaid seda jääb ka vähemaks -rahvastik vananeb.

Sellel probleemil saab olla vaid üks hea lahendus: kujundada majandus ümber nõnda, et vähesema töötajate arvuga saaks toota rohkem väärtust. Just seda tähendabki teadmistepõhine majandus. Näiteid võib mujalt maailmast tuua kuhjaga - maailma üks juhtivaid IT-ettevõtteid EMC alustas mööblitootjana, Nokia valmistas kummikuid ja nõnda edasi...

Seepärast ongi tervitatav Tartu ülikooli, Eesti maaülikooli ning Eesti biokeskuse värske koostöölepe, mille eesmärgiks on rajada Eestisse Euroopa mastaabis arvestatava kaaluga teadusmahukas ravimiarenduse ja

-uuringute keskus, kus saaks tööd vähemalt nelisada teadlast. Tõsi, need, kes mäletavad, millise käraga alustati geenivaramu tegemist, võivad suhtuda sellessegi kavva skeptiliselt. Kuid üritada tuleb.

Üha karmimas üleilmses olelusvõitluses vajavad säärased ettevõtmised avalikult võimult korralikku tuge. Ja avalik sektor saab siin palju ära teha, kaardistades ja lahendades probleeme, mis ettevõtjaid ja uurimisasutusi kimbutavad, ning hoolitsedes selle eest, et leiduks piisavalt haritud tööjõudu.

Eesti Päevaleht (06.10.2006)